Tunneli lõpus on alati valgus,
Aga mida ütleb sulle tunneli algus?
Uksed on lukus ja riivid on ees,
Aru ei saa, kas väljas või sees.
Peitu poed maailma valguse eest,
Kõrvale kaldunud määratud teest.
Kuulnud oled jutte sest pilkasest ööst,
Südant sul läbistab valusööst.
Pimedus olla võib samuti hea,
Endaga unetuid vestlusi pead.
Hoidnud sind siiani muutuste teelt,
Astunud kividel, heitmata meelt.
Veel hoiad kinni, mis vana ja tuttav,
Valgust ja naerusid keelav ja eitav.
Ava oma silmad ja märka, et seal,
Alguses ka on südamel hea.
Lõpust alati tähtsam on tee,
Oskust sul ära tunda see.
Teel, millel ainult kivisid näed,
Saatmas sind on toetavad käed.
Luba end tunda ja naerda ja olla,
Kukkudes uuesti algusse tulla!
Iial ära karda tunneli algust,
Sest tunneli lõpus on alati valgus
