Kuidas siis on selle tasakaaluga siin maailmas? Miks tundub vahel, et kaalukauss on puhta kummuli selle ebaõigluse suunas ja õigluse potike on tühjavõitu?
Mõtiskleme täna veidi selle üle.
Oled kindlasti kuulnud, lugenud ja saanud teadlikumaks, kuidas meie maailm ongi duaalne ja kõiges on alati vähemalt kaks poolt. Kuidas ikka peab ise olema rõõmus ja tänus, mis sul olemas on. Kuid, miks seda rõõmu on vahel raske tunda kui maailma ebaõiglus sind vastu maad on surunud?
Inimestena me lihtsalt oleme nii, et mõni päev kohe ärgates juba tunned, et hakkab allamäge minema. Äratuskell ei helisenud, või sa lihtsat ei kuulnud seda, sest uneminuteid oli vähe. Kiiruga pesed hambad ja peeglist vaatab vastu mingi võõra näoga, veidi sassis juustega tegelane. Kohv kõrvetab keele ja viimane juustuviil külmutuskapis on kuivanud. Sokis on ehk auk ja õue astudes hakkab selgest taevast vihma kallama. On sul aimu, millest ma räägin?
Jõuad tööle ja avastad, et oled unustanud telefoni koju öökapile. Koosolekul on ka ülemusel tuju paha ja õhk on negatiivsusest paks. Nagu sellest poleks veel küll, saad pahase telefonikõne kliendilt, kellel hommikukohv samuti keelt põletas ja kiires elutempos lõunasöök üldse vahele jäi. Rehmad käega ja mõtled, ah täiskuu vist!
Eks me kipume otsima (ja leidma) „süüdlasi“ ikka kusagilt väljastpoolt. Sellises „paha päeva“ jadas on hästi kerge langeda ohvrimeelsusse ja sinna end ära kaotada. Meie käitumine on paljuski üle võetud kaugetest eelkäijate elumustritest. Istuvad seal meie alateadvuses jonnakalt ja ei mõtlegi vabatahtlikult lahkuda. Taaskord hea koht süüdistada esivanemaid, onju? 😊 Muidugi võtame üle ka palju-palju head (see vana hea duaalsus, eks) Täna aga nendel vanadel mustritel kaua ei peatuks.
See oli üks selline kergem versioon untsu läinud päevast. Ma ju tean, et meie eludes on palju suuremat ebaõiglust kui auk sokis. Sellegipoolest on kõigel siin oma koht ja oma aeg. Me oleme tulnud siia, et kogeda, õppida ja ELADA!
Minu pikale veninud jutu moraal on hästi lihtne. Ebaõiglus oli on ja jääb, aga hea uudis selle juures on, et siin on meil endile otsustamise koht, vastutuse võtmise koht. Kuidas ma seda muudan, kuidas ma ebaõiglusest omale õigluse loon? Meie endi käes on meie eluraamatu paber ja pliiats. Nii ilus, eks?
Kui ikkagi tunned, et sinu pliiats on kellegi teise kätte saanud, aga sa tahaksid ise olla otsustaja kõikides oma elu valdkondades, ära pelga minuga ühendust võtta. Vaatame koos, kus sa oma otsustuseõiguse ära andsid, miks ja kellele.