Taipamine, kuidas elu saadab sulle koguaeg märke.
Täna oma maakodu kuuriust avades ja sisenedes ruumi, vurises üks väike linnuke lennelda otse üle mu pea. Väike vaeseke oli kuuris juba ilmselt mõnda aega kinni olnud. Minu sisenedes ta ehmus ja hakkas meeleheitlikult siia-sinna lendlema. Ma kükitasin maha ja hakkasin temaga tasasel häälel rääkima. Ära karda linnuke ja ära tee palun endale haiget. Ma aitan su siit välja. Muidugi ei saanud see väikseke üsna tõenäoliselt minust aru. Rahunes ainult hetkeks ja iga mu liigutuse peale lendles jälle siia-sinna, otsides väljapääsu. Uks oli ometigi otse tema nina all pärani lahti, sellest lendas ta aga korduvalt lihtsalt üle ja mööda.
Mõnda aega seal sedasi teda paludes, et ta ainult endale haiget ei teeks, peatus lind katuse äärel ja sealt väikesest avast leidis oma tee vabadusse!
Mis on selle loo moraal minu jaoks: See oli mu enese sisekõnelus minuga. Ära saa haiget, ära rapsi, ma aitan su välja!
Ja nii ongi. Olles enda jaoks olemas, rahulikult kuulates, märkad palju enamat kui elus siia-sinna peatumata rapsides!
Soovin sulle aega olla endaga enda jaoks!