Kas oled tundnud, et mingi hetk hakkad teadlikult eirama sulle saadetud märke? Miks? Sest sa tead. Sa tead, mis on tulemas. Eirad, sest hoolimata teadmisest, mis tuleb, on teekond ise väga ebamugav. Hoolikalt pakitud kaitsekihid saavad kõik laiali harutatud. Sinu senised uskumused ümbritsevatest, lähedastest ja üldse kogu elust, saavad hoopis uue tähenduse.
Nii sa siis põgened. Räägid endale lugusid. Lugusid sellest, mida on sulle räägitud ammu enne kui sa isegi ennast mäletad. Võib tunduda, et need lood toovad leevendust, aga neil ei ole õnnelikku lõppu.
Oled sa vahel endalt küsinud või päriselt sellele mõelnud, kelle lood need tegelikult on?
Mis oleks kui sa hetkeks paluksid vaikust? Päriselt vaikust kõikidest nendest vanadest lugudest. Mis oleks kui sa lõpetaksid põgenemise? Kas sa tunneksid siis ära vaikuse sees oma südame hääle?
Ma tegelikult arvan, et tunned, aga nõiaring saab jälle alguse kui sa ei otsusta, et täna on see päev. Päev kui kõik muutub. Soovin sulle Julgust teele asuda!