Käis külalisi täna mitut sorti mul
ja seda juba varahommikul.
Hirm, süütunne, pettumus ja kurbus koos,
on kõigil oma roll ses hommikuses loos.
Ei palunud neid lauda lahkelt,
vaid kahtlusi mul oli rohkelt.
Ei luba küsind ükski neist,
kas juba puudust tundsid meist?
Hirm uhkelt marssis kõige ees
ja kurbusel sel silmad vees.
Süü uhkelt üles löönud oli end,
sain aru, sel lool vist puudub happy end.
Ja lipsu ette oli pannud pettumus,
ei, see polnud kokkusattumus,
et kõik nad külas korraga
ja uksest sisse murravad.
Mis üle teha jäi mul muud
kui pruukida mul tuli suud-
No tere, külalised, teil,
on vestlus pikalt pidamata meil.
Kõik seltsis maha istume
ja rännakule asume.
On rännak pikk ja vaevaline küll
ja tuli tunnistada mul,
liig pikalt peitnud olen end,
et jätkuda saaks kõrge lend.
Ma silmad lihtsalt sulgesin
ja vaadata nii julgesin.
Mis tunne sügaval mu rinna sees,
kes tunneb end kui kala vees,
süsteemis pinget tekitab
ja valeinfot lekitab.
On kõik mu tunded ühendanud väed
ja kokku põimitud ka nende käed.
Kas Armastus siis ongi see?
Mis rumalust te räägite…
Seal rännakul ma iseendaga
nii palju rohkemat sain märgata
ja päriselt ehk üles ärgata!