Täna tegi mind kurvaks taipamine, et meist inimestest on saanud masinad. Külmad, ilma tunneteta nuppudega masinad. No paljudest meist. Tasakaaluks on õnneks paljude teadlikkus siiski arenemas ja päris tunded ja emotsioonid ei ole veel kadunud.
Inimese üks baasvajadustest on olla „gruppi“ kuuluv. Ja kui tahad olla osa ühiskonnast, järgid reegleid. Vastasel korral oled väljaheidetu. Julged erineda, oled teistsugune ja ei kuulu hõimu. Teadagi, mis juhtub nende „erilistega“.
Ja see teeb mind päriselt kurvaks ja veidi nõutuks. Olen vist koguaeg teadnud enda sees, et ma ei sobi sellesse üldisesse massi, kus on kellegi „kõrgema“ reeglid ja ettekirjutused. Ma usun ikkagi alati inimestest eelkõige head, et me võiksime olla üksteist mõistvad ja toetavad, et see maailm, kus me elame praegu on kõikidele ühtviisi soe ja turvaline paik. Ma usun seda tegelikult isegi siis kui need masinad vahetevahel mulle teisiti näitavad. Pannes mind kasti ja kasti suu kleeplindiga kinni.
Elu paneb meid situatsioonidesse ja kohtumistesse, kus meil on võimalus oma tõeline päris mina ära tunda. Päris tihti me ei julge aga seda tunnistada. Valjult mitte.
Mina kavatsen edasi elada teadmises, et see mõistmine on meie kõigi sees alles, et oma valikud ja maailma loome me ise. Ma päriselt soovin, et ka Sina leiaksid end üles, astud sellest kastist välja, raputad maha aja jooksul peale kogunenud tolmukorra ja näed selle all tõeliselt säravat erilist isiksust! Ja julged seda näidata “valjuhäälselt” ka ühiskonnale!